23.12.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 317/75

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „EÜ bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava rakendamise vahehindamine”

KOM(2008) 864 lõplik

(2009/C 317/13)

Raportöör: Lutz RIBBE

16. detsembril 2008 otsustas komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 262 lõikele 1 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„EÜ bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava rakendamise vahehindamine”

KOM(2008) 864 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 18. juunil 2009. Raportöör oli Lutz Ribbe.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 455. istungjärgul 15. ja 16. juulil 2009 (15. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 162, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 7 liiget.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kahetseb sügavalt, et eesmärk peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine aastaks 2010 jääb saavutamata.

1.2.   Komitee rõõmustab aga selle üle, et tänu loodusdirektiivile ja linnudirektiivile on õnnestunud saavutada positiivseid tulemusi mõningate elupaikade ja liikide osas. See näitab, et Euroopa looduskaitsealased õigusaktid töötavad, kui neid rakendada õigel moel.

1.3.   Ent see ei suuda siiski pidurdada suuremahulist liikide vähenemist, mis leiab aset kaitsealadest väljaspool täiesti legaalse majanduspoliitika raames. Komitee jagab komisjoni arvamust – bioloogilise mitmekesisuse huvide integreerimine teistesse poliitikavaldkondadesse ei ole veel absoluutselt piisav.

1.4.   Siiski on komitee arvamusel, et ei ole vaja seada põhimõtteliselt uusi eesmärke. Palju enam peavad komisjon ja liikmesriigid ise tõsiselt võtma ja tulevikus aktiivsemalt esindama senist õiget eesmärki – peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja taastada looduslikud elupaigad.

1.5.   Looduskaitset vaadeldakse majanduspoliitilisest vaatevinklis tihti kui takistust või lausa ähvardust. Bioloogilise mitmekesisuse majandusliku väärtuse argument ei ole veel senini leidnud teed praktilisse poliitikasse. Komitee palub komisjonil selgitada, kuidas viimane tahab seda probleemi lahendada näiteks väliskulude aktiivsema sisestamise üle peetavate arutelude raames.

1.6.   Enam tuleks pöörata avalikkuse tähelepanu positiivse arengu näidetele, mis selgitavad, kui tihedalt on piirkondlik majandusareng seotud bioloogilise mitmekesisusega (nt turism).

1.7.   Nõukogu otsus rahastada Natura 2000 struktuurifondi vahenditest ja ÜPP teisest sambast ei ole osutunud tõhusaks. Liikmesriigid lihtsalt ei pea looduskaitset ja bioloogilise mitmekesisuse kaitset vastavates programmides piisavalt prioriteetseks. Komitee pooldab eraldi eelarverea loomist finantsperioodiks 2014–2020. Põllumajanduse keskkonnaprogrammidesse tuleb taas lisada stiimulid.

1.8.   Paljudes piirkondades ja paljudes taimede kasvukohtades, nt rabades, mägi- ja rannikupiirkondades, rohkete rohumaadega piirkondades, jõeluhtadel jne kujutab looduslike elupaikade kaitse ja taaselustamine endast samas ka olulist panust kliimakaitsesse. Kliimapoliitika ja bioloogilist mitmekesisust puudutav poliitika tuleb teineteisega veelgi tihedamalt põimida, isegi siis kui bioloogilise mitmekesisuse kaitse kasuks räägib palju enam põhjuseid kui „kõigest” kliimakaitse põhjused.

1.9.   Võimaldamaks liikidel kohaneda muutunud klimaatiliste tingimustega, tuleb nende elupaigad paremini üksteisega siduda. Tuleks kaaluda nn üleeuroopalise „Looduse” võrgustiku loomist.

1.10.   Üha enam maa-alasid on hoonestatud, niisiis kas täis ehitatud või asfalteeritud ning see kujutab endast suurt looduskaitsealast probleemi. Seda maakasutust Euroopas tuleb vähendada.

1.11.   Looduskaitsel on kodanikuühiskonnas küll suur toetus, ent vastavasisulised teadmised on siiski väga kehval järjel. Komitee tervitab asjaolu, et lõppude lõpuks hakatakse enam edendama vajalikke arusaamu liigilise arvukuse vähenemise põhjuste ja vajalike vastumeetmete kohta. Siia alla kuuluvad ka tarbijate parem teavitamine teatud tootmismeetodite tagajärgedest ja säästvate tootmisviiside arendamine.

2.   Euroopa Komisjoni teatis

2.1.   Komisjon jõuab oma teatises kainestava järelduseni, et vaatamata 2006. aastal esitatud ja 160 meedet sisaldavale bioloogilise mitmekesisuse tegevuskavale „on […] väga ebatõenäoline, et üldine eesmärk peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ELis 2010. aastaks saavutatakse. Selleks, et eesmärgi saavutamisele lähemale jõuda, peavad liikmesriigid ja Euroopa Ühendus võtma järgmise kahe aasta jooksul olulisi täiendavaid kohustusi.” ELi keskkonnavolinik Stavros Dimas on nüüdseks tunnistanud, et 2010. aastaks ei saavutata bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamise eesmärki!

2.2.   Teatises nenditakse, et ülemaailmsel tasandil toimuv bioloogilise mitmekesisuse vähenemine on võtnud „ulatuslikud mõõtmed”. Häiritud ei ole mitte üksnes looduslikud protsessid, vaid kurdetakse tõsiste majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgede üle. Komisjon märgib, et Euroopa jagab vastutust ka negatiivsete globaalsete protsesside eest. Nii „on tekkinud uued mured, nagu põllumajandussektori laienemine kasvava toidunõudluse rahuldamiseks, ning alternatiivsete turuväljundite tekkimine, eelkõige biokütuste turu esilekerkimine.”

2.3.   Isegi kui bioloogilise mitmekesisuse senise poliitika ulatusliku ebaõnnestumise põhjused on mitmekülgsed, tõstab komisjon oma vahehindamise järeldustes esile järgmist: „Bioloogilist mitmekesisust käsitlevate kaalutluste ja muude valdkondlike poliitikate omavaheline sidumine on endiselt peamine ülesanne.”. Vahehindamise kainestava ülevaate jaoks on otsustava tähtsusega see, et bioloogilist mitmekesisust käsitlevate kaalutluste ja muude valdkondlike poliitikate omavahelises sidumises ei ole saavutatud tegelikke edasiminekuid.

2.4.   Bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava esimese ulatusliku kontrolli tulemused osutavad, et „kaitsestaatus on ebasoodne” 50 % liikidel ja ligi 80 % elupaigatüüpidel, mis on kaitstud loodusdirektiivi (1) kohaselt ja on tähtsad ELi kaitsehuvide seisukohalt.

2.5.   Samas olevat mõningate loodusdirektiivi või linnudirektiivi kohaselt kaitstud liikide puhul võimalik ka täheldada esimesi positiivseid suundumusi. Üksikute kaitstud liikide puhul on õnnestunud tagasiminek peatada: „Direktiiv on kõnealuste liikide säilimist selgelt toetanud ning eriti suurt kasu on olnud erikaitsealade määratlemisest.”

2.6.   Komisjon märgib, et NATURA 2000-võrgustik hõlmab praegu umbes 25 00025 000 kaitseala, mis moodustavad ligikaudu 17 % kogu Euroopa Liidu maismaapindalast. Eelkõige väljaspool kaitstud alasid on suundumused endiselt negatiivsed.

2.7.   Komisjon käsitleb teatises ka ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse majanduslikke aspekte käsitleva uuringu esimesi tulemusi (The Economics of Ecosystems and Biodiversity, TEEB (2) – Sukhdevi aruanne). Kõnealuses aruandes jõutakse sarnaste tulemusteni nagu omal ajal STERN-aruandes kliimakaitse valdkonnas: bioloogilise mitmekesisuse kaitsmine ei ole vajalik mitte ainult eetilistel ja moraalsetel põhjustel, vaid ka majanduslikel põhjustel. „Bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja ökosüsteemide hävimine ohustab planeedi toimimist, majandust ja inimühiskonda. Juhul, kui meetmeid ei võeta, väheneb heaolu ökosüsteemi teenuste kadumise tõttu 2050. aastaks 6 % ülemaailmsest SKPst aastas.”

3.   Üldised märkused

3.1.   Euroopa Liit tunnistab nüüd esmakordselt avalikult, et saavutamata jääb üks kesksetest keskonnapoliitilistest lubadustest, mida nii riigipead ja valitsusjuhid kui ka komisjon andsid kodanikele keskkonnapoliitika valdkonnas – nimelt peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine aastaks 2010.

3.2.   Komitee jaoks ei tule see ülestunnistus üllatusena, sest komitee jagas kõnealust tegevuskava käsitlevas arvamuses komisjoni kriitilisi analüüse ning tunnistas ka kõik 160 meedet põhimõtteliselt õigeks ja vajalikuks. Samas väljendas komitee aga ka kahtlust, kas ka bioloogilise mitmekesisuse poliitikaga mitte otseselt kursis olevad haldusalad ja poliitikad/poliitikud teevad samuti vajalikke pingutusi ja võtavad neid tõsiselt. Need kahtlused on nüüd kahjuks kinnitust leidnud.

3.3.   Komitee seisukohad bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava osas on (kahjuks) täpselt sama päevakajalised nagu pea kahe aasta eest, mil need täiskogu istungjärgul vastu võeti. Komitee nentis toona järgmist (3):

—

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja komisjoni olukorrakirjeldus kattub: bioloogilise mitmekesisuse säilitamine on vajalik ja keskne ülesanne, mis ei tulene mitte ainult eetilisest ja moraalsest kohustusest. On ka piisavalt majanduslikke põhjuseid, mis nõuavad kiiremat ja edukamat tegutsemist. Ökosüsteemi teenuste vähenemisest tulenev majanduslik kahju on juba praegu hinnanguliselt sadu miljardeid eurosid. See on raiskamine, mida meie rahvamajandused endale lihtsalt lubada ei saa.

—	Liikide kadumine Euroopas on viimastel aastakümnetel langetatud miljonite üksikute väärtushinnanguliste otsuste tagajärg, valdav enamus neist otsustest on langetatud tulenevalt olemasolevatest seadustest. Bioloogilise mitmekesisuse vähenemise põhjustes on ebaseaduslikel meetmetel väga väike osa.

—

Kahjuks on bioloogilise mitmekesisuse areng olnud vaatamata poliitilistele lubadustele jätkuvalt negatiivne, mille põhjus ei ole oskamatus liikide kadumisega toime tulla. Senini puudus poliitiline tahe pikka aega hädavajalikuks peetud meetmete reaalseks rakendamiseks. Kogemused Natura 2000 võrgustikuga kõnelevad iseenda eest.

—	Komisjon toob teatises välja õiged põhjused: „juhtimisvead ja looduskapitali ning ökosüsteemi teenuste majandusliku väärtuse tunnistamata jätmine tavapärases majandusteaduses”.

—

Tulevik näitab, kas kõnealuse tegevuskava esitamise kaudu leiab poliitika lõpuks tõesti nii palju jõudu, et toime tulla vajalikuks tunnistatud „oluliste muudatuste tegemisega”, või saavad tõeks paljude looduskaitsjate kartused, et poliitikud külvavad ühiskonnapoliitiliselt tundliku valdkonna taas üle ainult sõnadega, milleks need ka jäävad.

—	Seetõttu peab EMSK eriti vajalikuks neljanda poliitikavaldkonna „Teadmiste pagas” prioriteetsena käsitlemist, et nii kodanikud kui poliitikud teadvustaksid nende tegevuse tegelikke tagajärgi.

3.4.   Komisjon kinnitab oma praeguses teatises paljusid juba toona nimetatud tegureid, mis tingivad bioloogilise mitmekesisuse edasist vähenemist. Seepärast ei ole siinkohal vajadust komitee põhimõtteliselt uue arvamuse järele. Palju enam käsitletakse neid aspekte, mis on uued või mis kujutavad endast praegu midagi muud kui veel kahe aasta eest.

4.   Konkreetsed märkused

Õiguslik raamistik ja haldus

4.1.   Viimastel aastatel on saanud väga selgeks, et õige rakendamise korral ja juhul, kui omanikke puudutavaid aspekte käsitletakse õigesti, (4) on Euroopa looduskaitsedirektiivid väga sobivad positiivsete arengute stimuleerimiseks. EMSK täheldab aga ka seda, et N2000-alade hulgas on veel palju lahendamist vajavaid probleeme. Lisaks on nimetatud ELi direktiivide kaitse all „kõigest” 17 % maismaast.

4.2.   Pärast ülisuurt viivitust nüüdseks peaaegu lõppenud NATURA 2000-võrgustiku rajamisel jõuab Euroopa looduskaitse uude ajajärku. Kindlaksmääratud alade jaoks tuleb koostada vastavad majandamiskavad. Komitee avaldab kahtlust, kas liikmesriikide käsutuses on piisavalt personali ja finantsvahendeid nende kavade koostamiseks ja rakendamiseks. On oluline, et need kavad koostataks tihedas koostöös kõigi asjaomaste huvirühmadega – ainult nii on võimalik saavutada vastuvõetavust.

4.3.   Lahtiseks jääb küsimus, kuidas on võimalik suures ulatuses taastada hävinud biotoobid, võttes arvesse komisjoni poolt õigusega esile tõstetud ulatuslikku survet maakasutusele. Komitee tuletab meelde, et Göteborgis toimunud riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumisel ei antud mitte üksnes lubadust peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine aastaks 2010, vaid lubati hoolitseda ka elupaikade ja looduslike süsteemide taastamise eest. Vahehindamises seda ei mainita.

4.4.   NATURA 2000-võrgustik on vaevalt rajatud ja juba algavad arutelud üksikute alade või osade sellest välja arvamise üle; enamuses infrastruktuurimeetmete tarvis, mida tihti kaasrahastatakse ELi vahenditest. Kindlasti kõige tuntumast näitest kirjutatakse ka komisjoni teatises: tegu on Kirde-Poolas asuva Rospuda oruga. Isegi kui uus Poola valitsus otsib nüüd alternatiive Via Baltica koridori jaoks, näitab antud juhtum selgelt, et ühelt poolt looduskaitse ja teiselt poolt majandusliku arengu vahel tekkinud konflikt ei ole kaugeltki veel lahendatud.

4.5.   Seepärast peaks olema selge, et järgmistel aastatel puutuvad Euroopa Liidu ametkonnad kokku suure hulga menetlustega, mille puhul on tegu selliste „erandjuhtudega”. Komitee ei ole kindel, kas komisjonil on piisavalt personali, et tulla nende väljakutsetega toime nii sisuliselt kui haldusalaselt.

4.6.   Komitee juba kirjeldas bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava käsitlevas arvamuses, et liikide jätkuv vähenemine meie kultuurmaastikel toimub „heade tavade” raames ja selle raames, mida Euroopa Liit kirjeldab oma sätetes kui „häid põllumajandus- ja keskkonnatingimusi” – niisiis kooskõlas seadustega ja mitte seadusevastaselt. See ei ole aktsepteeritav.

4.7.   Just seepärast on peetakse olulisi arutelusid nn nõuetele vastavuse kriteeriumite üle. Need peaksid koos heade põllumajanduslike ja keskkonnatingimustega ning heade tavadega hoolitsema selle eest, et peetaks kinni bioloogilise mitmekesisuse aspektidest. Kui aga suurem osa bioloogilise mitmekesisuse vähenemisest leiab aset olemasolevate seaduste raames, siis on loogiline, et need kriteeriumid kutsuvad esile vastuväiteid. Ka Euroopa Kontrollikoda tegi oma eriaruandes vastavasisulisi märkusi nõuetele vastavuse kriteeriumite kohta. Liikmesriigid, ent ka komisjon peavad sellele lõpuks reageerima.

4.8.   Tihti puudutab see seadusandlikke ettepanekuid, mille puhul esmapilgul ei oletata otsest seost bioloogilise mitmekesisusega. BSE/TSE tõkestamiseks keelati määrusega 1774/2002 loomakorjuste jätmine vabasse loodusesse. See tõi endaga kaasa tõsise söögipuuduse raipesööjate (hundid, karud, raisakotkad) hulgas. Kui nüüd äkitselt märgatakse haruldasi raisakotkaid nende vähestest levialadest kaugel, siis ei ole see mitte mingil juhul positiivne signaal, vaid lihtsalt tõsiasja tagajärg, et linnud peavad nüüd nälja sunnil ületama ülisuuri vahemaid. Keskkonnakaitsjad ja üks Euroopa Parlamendi Hispaania saadik olid sunnitud viitama kõnealusele probleemile Euroopa õigusaktides; komisjon reageeris sellele alles palju aega hiljem. Ilmselt ei olemas varast „bioloogilise mitmekesisuse mõjuhinnangut”.

Poliitilised tagajärjed/rahastamine

4.9.   Eelkõige väljaspool kaitsealasid on veel lahendamata konflikt ökonoomse maakasutuse ja looduskaitse/liikide kaitse vahel. Komisjon viitab sellele, et põllumajanduspoliitika nn tervisekontrolli raames tehti erinevaid sellesuunalisi ettepanekuid, nt: „suunata ÜPP esimesest sambast rohkem vahendeid teise sambasse ning muuta selle kaudu kättesaadavaks maaelu arengu täiendavad vahendid muu hulgas bioloogilise mitmekesisuse kaitseks (st vahendite ümbersuunamine).” Kahjuks tuleb tõdeda, et nõukogu otsuses ei ole neid ettepanekuid täiel määral järgitud. Liikmesriigid ei tee piisavalt kaugeleulatuvaid pingutusi ELi poolt vajalikuks tunnistatud meetmete osas.

4.10.   Seega on üks lahendamist vajavaid probleeme N2000-võrgustiku rahastamine, k.a erimaksude tasakaalustamine. Komitee väljendab suurt muret seoses sellega, et pärast liikmesriikide vastavate programmide koostamist on Natura 2000 rahastamiseks liiga vähe raha ning sellega kaasnevad ülisuured konfliktid. Seepärast pooldab komitee eraldi eelarverea loomist finantsperioodiks 2014–2020.

4.11.   Komitee pooldab kokkuvõttes kahe käega looduskaitse paremat ja sihipärasemat rahastamist. Komitee juba viitas oma bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava käsitlevas arvamuses sellele, et

—	põllumajanduseelarvest valdava osa moodustavad otsetoetused põllumajandustootjatele ei ole suunatud bioloogilise mitmekesisuse soodustamisele, vaid põllumajandustootjate ettevalmistamiseks maailma turgude väljakutsetele;

—

„kuni maailmaturu tingimused täieulatuslikku looduskaitsega kokkusobivat põllumajandust pigem takistavad, … tuleb teha poliitiliselt suuri jõupingutusi”, näiteks nii, et „põllumajandus- ja keskkonnameetme toetuse määrasid suurendatakse nii, et kõik ELi põllumajandustootjad otsustaksid keskkonnasõbralike toomisviiside kasuks” (5). Ka siin jääb tegelikkus lubadustest maha.

4.12.   Komitee kutsub komisjoni üles looma lõppude lõpuks eelarve osas selguse, pidades silmas eesseisvat ÜPP reformi. Põllumajanduse keskkonnaprogrammid saavad olla edukad üksnes siis, kui need pakuvad põllumajandustootjatele majanduslikke stiimuleid. Stiimulite väljajätmine oli vale ja see tuleks üle vaadata. Poliitiline sõnum põllumajandustootjatele (ja ühiskonnale) peab olema järgmine: meie, ühiskonna, jaoks omab väärtust see, kui põllumajandus teeb bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks enam kui seadusega ettenähtud!

4.13.   Liikmesriikides on hetkel käimas esimesed arutelud põllumajanduspoliitika edasise arengu üle. Need on bioloogilise mitmekesisuse jaoks olulised ka selle taustal, et nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil ning ka üle kogu maailma soovitakse kasutada enam taastuvat energiat ja seega ka bioenergiat. Euroopa Liidu Komisjon selgitab, et „kõige tähtsam ülesanne on tagada, et säästvuse mõju hinnangutes tehtud soovitusi võetakse arvesse, ning parandada meie arusaama ELi tarbimise mõjust selliste toidu- ja muude kaupade (nt liha, sojaoad, palmiõli, metallimaagid) puhul, mille tarbimine aitab kaasa bioloogilise mitmekesisuse vähenemisele. Kõnealuse mõju vähendamiseks võidakse kaaluda poliitikavõimalusi.” Komitee kutsub komisjoni üles, töötama aktiivselt vastavate uuringute kallal.

4.14.   Pärast 2013. aastat aset leidev ÜPP reform näitab seega, kas põllumajanduspoliitikasse õnnestub lisada enam bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja säästvuse põhimõtteid.

Üldised ja majanduslikud aspektid

4.15.   Komitee sedastab, et järjekindla looduskaitsega samaaegselt on võimalik saavutada ka kliimapoliitilisi eesmärke. Nii kujutab rabade ja märgalade kaitse ja taaselustamine endast tõhusat panust kliimaakaitsesse. Sama võib öelda Euroopa rohumaade kohta kõigis nende eri vormides (nagu nt Dehesas Pürenee poolsaarel). Siiski on paljud nimetatud elupaikade säilitamiseks vajalikud põllumajanduse viljeluse viisid muutunud viimastel aastatel põllumajandustootjate jaoks väheatraktiivseks. Bioloogilisel mitmekesisusel ei ole turuväärtust! See, kuivõrd loodust säästval viisil toode on valmistatud, ei kajastu hindades. Euroopa Liidu ja liikmesriikide poliitika ei ole sellele siiani veel adekvaatselt reageerinud.

4.16.   Saksamaal nõudsid nt 16-st liidumaast 15 veel 2006. aasta mais, seega just samal ajal, kui komisjon avaldas bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava, ELi looduskaitsedirektiivide muutmist (loe: nõuete vähendamist). Eelkõige tegutseb selles suunas edasi veel Hesseni liidumaa, muuhulgas (majandusliku) argumendiga, et ükski tööstusriik ei saa endale lubada nii rangeid looduskaitsekoormusi. Paljud poliitikud ei teadvusta endale veel bioloogilise mitmekesisuse majanduslikku tähendust.

4.17.   On märkimisväärne, et ühiskond ja poliitikud ei ole peaaegu reageerinud ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse majanduslikke aspekte käsitlevale uuringule (TEEB), mille kohaselt bioloogilise mitmekesisuse kadu tingiks heaolu kao kuni 6 % globaalsest SKT-st, kusjuures praeguse finants- ja majanduskriisi tingimustes annab juba palju väiksem SKT langus alust korraldada kriisinõupidamisi ja koostada miljarditesse eurodesse ulatuvaid majanduse taastamise kavasid. Üks komisjoni tähtsamaid ülesandeid seisneb selles, et vahendada peale bioloogilise mitmekesisuse eetilis-moraalsete väärtuste ka selle majanduslikke väärtusi ja realiseerida neid praktilises poliitikas.

4.18.   Liikmesriikides on surve bioloogilisele mitmekesisusele endiselt liiga suur: üha enam maa-alasid on hoonestatud, niisiis kas täis ehitatud või asfalteeritud ning see kujutab endast suurt looduskaitsealast probleemi. See maakasutus on endiselt liiga intensiivne ja maa kasutamisele kasvab. Looduskaitse huvisid ähvardab tagaplaanile surumine.

Teadlikkus/teabevahetus

4.19.   Komisjon märgib punktis E.4 („Inimeste harituse taseme, teadlikkuse ja osaluse suurendamine”), et „vaid väga väike osa ELi kodanikest arvab, et neid on piisavalt teavitatud bioloogilise mitmekesisuse vähenemisega seotud teemadest”. Sama kehtib ilmselt ka poliitikute ja haldustöötajate kohta. See on kõigist mõeldavatest kõige ebasoodsam lähtepositsioon, et poliitilist edu saavutada. Kui komisjon ja liikmesriigid kaaluvad nüüd „esmatähtsate meetmete võtmist üldsuse teavitamise kampaania käivitamiseks lisaks riiklikele ja muudele kampaaniatele”, siis võivad nad sealjuures arvestada komitee täieliku toetusega.

4.20.   Juba praegu on loodud palju positiivseid algatusi teadlikkuse tõstmiseks, ka linnades, kus inimestel sageli puudub otsene kokkupuude loodusega. Need algatused vajavad rohkem avalikku toetust. Näiteks kord aastas korraldatakse Berliinis „Pikk päev linnalooduses”, millel osaleb sadu tuhandeid inimesi.

4.21.   Komitee peab oluliseks, et kodanikele on vaja võimalikult konkreetset ja otsest kokkupuudet looduskaitsetemaatikaga. Nii oleks näiteks kasulik teavitada inimesi kohapeal sellest, kus – ja miks – on välja valitud NATURA 2000-alad, milliseid liike seal leidub ning kes ja kuidas neid kaitsta saaks. Inimesed peavad looduskaitset selle sõna kõige ehedamas tähenduses õppima ja mõistma. Juba mõistet „bioloogiline mitmekesisus” ei mõista eriti keegi, ja seega ei oska inimesed sellega ka eriti midagi peale hakata.

4.22.   Komitee teeb ettepaneku, et tootjatele tuleks anda võimalus lisada toote märgistusele vastav teave, kui toode on valmistatud spetsiaalse tehnoloogia abil, mis kaitseb loodust.

Vältimatu on kodanike aktiivne kaasamine keskkonnakaitsesse ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamisse. Ei piisa sellest, et komisjon korraldab kampaaniaid säästvate eluviiside propageerimiseks. Sellele lisaks tuleb koostada strateegiaid, mille abil saaks tarbijate kasutusse anda praktilised vahendid oma igapäevaste toimingute mõjude hindamiseks, et seeläbi tekitada teistsuguseid tarbimisharjumusi.

Sellised meetmed oleksid näiteks:

—	koolide õppekavadesse praktilise suunitlusega keskkonnakaitse ja bioloogilise mitmekesisuse teemade lisamine;

—	vahendite väljatöötamine, mille abil saaks mõõta teatud toiduainete tarbimise mõjusid bioloogilisele mitmekesisusele (ostukorvi alusel välja valitud igapäevaste toodete ja võimalike alternatiivsete toodete põhjal), toetudes elutsüklianalüüsi metoodilisele alusele.

---

(1)  Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta.

(2)  http://ec.europa.eu/environment/nature/biodiversity/economics/pdf/teeb_report.pdf.

(3)  NAT/334 - CESE 205/2007, 16. veebruar 2007, ELT C 97, 28.4.2007, lk 6.

(4)  Vt nt arvamuse NAT/334 punkt 3.11.

(5)  „Looduse ja looduskaitse olukord Euroopas”, EÜT C 221, 7.8.2001, lk 130-137.

---